Oleme nüüd tegelikult juba kolmandat päeva Brisbane'is kohal, tegemist on olnud palju ja ei ole jõudnud piltide ega blogiga vahpeal tegeleda, aga püüan nüüd lühidalt vahepealse aja kokku võtta.
Viimased päevad Balil veetsime Canggu's ja oli mõnus tsill, Kevin sai veel viimase surfi teha ning viimaseks päevaks enne hilisõhtust lendu võtsime autojuhi, kellega paar vaatamisväärsust läbi käisime. Autojuhi võtmine on Balil tavapärane ning igal nurgal võid kellegi leida, kes sulle transporti püüab pakkuda. Meie sõitsime ringi oma majutajaga, kes oli äärmiselt tore ja abivalmis (muidugi tuli ikka ruupiapatakas ka välja käia). Üleüldse jäime Canggu's oma majutuskoha ja sealse pererahvaga väga rahule, olid väga armsad inimesed :), kui keegi sinnakanti satub, siis jagame soovitusi!
Niisiis käisime viimasel päeval Beduguli järve ääres ja kohalikul turul, mis oli pungil igasugu puuviljadest, maitseainetest ja muust pudipadist. Otsustasime vesijalgrattaga järvel väikese tiiru teha, kuna templialale me sissepääsu osta ei tahtnud, sest eelarve ikka natuke pitsitas, aga nägime põhilise ära ning ausalt öeldes see koht kustumatut muljet ei jätnud. Hoopis põnevam oli teekond sinna ja ära, kuna mägine maastik erines seninähtust päris palju.
Järgmisena sõitsime Tanah Lot templi juurde, mis on päris suur turisti atraktsioon ning inimesi oli seal ikka väääga palju. Jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja seal oli tõesti ilus ning vaatamist palju. Ainuke viga oligi meeletud turistihordid.
Kuna vahemaad olid päris pikad ja ummikud suured, siis rohkemat me kahjuks seekord ei jõudnud. Balil on liiklus juba täiesti eraldi kultuurišokk, autosid on metsikult, teist samapalju rollereid ning reeglid praktiliselt puuduvad (ilmselt idee poolest nad siiski eksisteerivad, aga mingit süsteemsust sealt välja lugeda ei ole võimalik). Põhimõtteliselt kehtib reegel, kes ees see mees, tähelepanu saavutatakse tuututamisega ja kõik on nii kaootiline, kui vähegi võimalik. Sõidetakse seal, kus ruumi on, kaherealisel teel on tihti kõrvuti hoopis neli sõidukit, täpselt nii nagu parajasti just mahub. Aga kõik saavad hakkama.
Viimasel Bali päeval võttis meie tuure oluliselt maha Anne-Maid kimbutanud toidumürgitus vms, ilmselt vales kohas jääga joogi joomisest. Terve päeva oli väga halb olla, vahepeal ilmselt ka palavik ja isegi vesi ei püsinud sees :S. Seetõttu pole ka pildimaterjal kõige kirjum. Aga saime soovitud kohad ikkagi ära näha ja jõudsime elusalt lennukile :D.
Viimased päevad Balil veetsime Canggu's ja oli mõnus tsill, Kevin sai veel viimase surfi teha ning viimaseks päevaks enne hilisõhtust lendu võtsime autojuhi, kellega paar vaatamisväärsust läbi käisime. Autojuhi võtmine on Balil tavapärane ning igal nurgal võid kellegi leida, kes sulle transporti püüab pakkuda. Meie sõitsime ringi oma majutajaga, kes oli äärmiselt tore ja abivalmis (muidugi tuli ikka ruupiapatakas ka välja käia). Üleüldse jäime Canggu's oma majutuskoha ja sealse pererahvaga väga rahule, olid väga armsad inimesed :), kui keegi sinnakanti satub, siis jagame soovitusi!
Niisiis käisime viimasel päeval Beduguli järve ääres ja kohalikul turul, mis oli pungil igasugu puuviljadest, maitseainetest ja muust pudipadist. Otsustasime vesijalgrattaga järvel väikese tiiru teha, kuna templialale me sissepääsu osta ei tahtnud, sest eelarve ikka natuke pitsitas, aga nägime põhilise ära ning ausalt öeldes see koht kustumatut muljet ei jätnud. Hoopis põnevam oli teekond sinna ja ära, kuna mägine maastik erines seninähtust päris palju.
Järgmisena sõitsime Tanah Lot templi juurde, mis on päris suur turisti atraktsioon ning inimesi oli seal ikka väääga palju. Jõudsime täpselt päikeseloojanguks ja seal oli tõesti ilus ning vaatamist palju. Ainuke viga oligi meeletud turistihordid.
Kuna vahemaad olid päris pikad ja ummikud suured, siis rohkemat me kahjuks seekord ei jõudnud. Balil on liiklus juba täiesti eraldi kultuurišokk, autosid on metsikult, teist samapalju rollereid ning reeglid praktiliselt puuduvad (ilmselt idee poolest nad siiski eksisteerivad, aga mingit süsteemsust sealt välja lugeda ei ole võimalik). Põhimõtteliselt kehtib reegel, kes ees see mees, tähelepanu saavutatakse tuututamisega ja kõik on nii kaootiline, kui vähegi võimalik. Sõidetakse seal, kus ruumi on, kaherealisel teel on tihti kõrvuti hoopis neli sõidukit, täpselt nii nagu parajasti just mahub. Aga kõik saavad hakkama.
Viimasel Bali päeval võttis meie tuure oluliselt maha Anne-Maid kimbutanud toidumürgitus vms, ilmselt vales kohas jääga joogi joomisest. Terve päeva oli väga halb olla, vahepeal ilmselt ka palavik ja isegi vesi ei püsinud sees :S. Seetõttu pole ka pildimaterjal kõige kirjum. Aga saime soovitud kohad ikkagi ära näha ja jõudsime elusalt lennukile :D.